Loading...
Meie pere2019-10-17T15:26:21+00:00

MEIE PERE

Tiit

Nopri peremees

Vilve

Nopri perenaine

Gerli

on talutütrekene, kes mitmekülgselt harituna teab, mis on tõeliselt hea. Ta on kutsumuselt kujundaja ja ilupiltnik ehk võõrsõnu pidi öeldes disainer ja fotograaf.

Gerlil on Kärinäs oma rahvusromantiline valge maja, kus ta käib koos poegadega igal nädalavahetusel. Ametilt on ta kinnisvaramaakler büroos Re/Max ning teab ka seda tööd tehes, mis on hea.

Praeguses elujärgus on piigale hea end linnas teostada ja suhelda, näha ja teha. Inimesed otsivad ehedaid maakividest ja põlisest palgist maju, mida polegi enam nii lihtne leida. Samas taipab rahvas üha arvukamalt ja veendunumalt end infotulva ja kära eest maale ja metsa peita. Varem või hiljem jõutakse teadmiseni, et tegelik Elu kestab maal – ning kestab see, kes maale läheb.

Kestmiseks on tõhusaks toeks tõeline täisväärtuslik toit – oled teatavasti see, mida sööd. Sealt tuleneb meelelaad, elujõud ja -tahe.

Gerli loodud toodete disain vihjab pisiasi-haaval, kustkohast pärineb see, mis on hea ning kuidas maitseb Elu – eriti siis, kui järgid oma unistust, mitte edumaatriksit nii-nagu-peab.

on talutütrekene, kes mitmekülgselt harituna teab, mis on tõeliselt hea. Ta on kutsumuselt kujundaja ja ilupiltnik ehk võõrsõnu pidi öeldes disainer ja fotograaf.

Gerlil on Kärinäs oma rahvusromantiline valge maja, kus ta käib koos poegadega igal nädalavahetusel. Ametilt on ta kinnisvaramaakler büroos Re/Max ning teab ka seda tööd tehes, mis on hea.

Praeguses elujärgus on piigale hea end linnas teostada ja suhelda, näha ja teha. Inimesed otsivad ehedaid maakividest ja põlisest palgist maju, mida polegi enam nii lihtne leida. Samas taipab rahvas üha arvukamalt ja veendunumalt end infotulva ja kära eest maale ja metsa peita. Varem või hiljem jõutakse teadmiseni, et tegelik Elu kestab maal – ning kestab see, kes maale läheb.

Kestmiseks on tõhusaks toeks tõeline täisväärtuslik toit – oled teatavasti see, mida sööd. Sealt tuleneb meelelaad, elujõud ja -tahe.

Gerli loodud toodete disain vihjab pisiasi-haaval, kustkohast pärineb see, mis on hea ning kuidas maitseb Elu – eriti siis, kui järgid oma unistust, mitte edumaatriksit nii-nagu-peab.

Gerda ja Ivar

Gerda ja Ivar on tõestus sellest, et siin eestimaailmas saame loota iseendale –  ning lootused täituvad siis, kui töötame perekonnast võrsununa koos perekonnaga oma perekonna heaks.

Maaülikoolis õppides jagas Gerda tänasest juustumeister-tegevjuhist vennaga, kes gümnaasiumis käis, ühetoalist üürikorterit. Aitas seega venna tervikpildi ja tähtsusjärjekordade nägemiseni ning mõlemad on Kärinäs täie teadlikkuse ja veendumusega põlises perefirmas oma rida ajamas.

Koos it-professionaalist kaasa Ivariga ehitas talutütrekene isakodu lähedale kuldkollase kodumaja, kus maailma ainsas võimalikus kvaliteetkeskkonnas poega Inimeseks kasvatada.

Ivar programmeeris-häälestas-käivitas Niilode nutilauda tarkvara, millega saab teoreetiliselt kogu vissiprotsessi kasvõi Kariibi mere saarelt juhtida. Faktiliselt aga on noored selleks Nopris, et ema ja isa perioodiliselt, kasvõi poolvägisi puhkama saata ning ise kõike teha ja talitada. Praktiliselt tehakse oma tööd kogu keskendumise ja pühendumisega seal, kus see töö asub. Kodus.

Noored haritlased panustavad päevast päeva talu ja elu edendamisse kordades rohkem kui ea- ja ametikaaslased kus-iganes mujal. Sellepärast, et nad on motiveeritud, kontsentreeritud – ja kõik teised võõrsõnad. Nende jaoks pole mingit kus-iganes-mujat olemas – on esivanemate tõotatud maa.

Visioonid ja visiidid on toredad. Kõik Niilod visioneerivad, president ja ministrid perioodiliselt visiteerivad. Kuni kusagil lubadusi ja eelarvet jagatakse, teevad need inimesed tööd. Iga päev.

Ja tegelikult seesuguste tegijate peal meie riik vaikselt, aga visalt püsti püsibki.

 

Karl

on õppinud Eesti Maaülikoolis ettevõtlust ja ökonoomikat. Nopri talu järgmine peremees. Hetkel pühendanud oma aja talumeierei tegemistele. Tootearendaja, müügimees ja turundaja. Karl lubab, et muudab Nopri talutoidu veel maitsvamaks. On huvitatud kõikidest erilistest pakkumistest või vähemalt kuulab need ära…

Joonas

Laps number 4, juustumeistrist perepoeg, on väga omal nahal ja eriti põhjalikult kogenud: kes soovib pingevaba ja tegevusetut elu, ärgu Noprisse tulgu – kes siia kuulub, ärgu liialt kauaks ära mingu.

Juba poisikesena harjus Joonas isatalus pidevas stardiasendis olema: Joonas, ruttu – seda ja toda!

Ülikooli astumiseks eriala valides viskas ta viimsel hetkel, ise samal ajal meiereis asjatades kulli ja kirja, kas informaatika või matemaatika – numbritega on noormehel kenasti – ja trehvas info.

Selle napi stuudiumi ajal nägi ta, kui hämmastavalt innustunud tõelised informaatikud on – kui rahul oma kastis ja arvutikastis… Ja tuli ära.

Maaülikoolis ehitust tudeeris pisut pikemalt, mõnda aega täiendas end Portugalis – ja veendus, et tegelik elu ja töötades õppimine toimub ikkagi maal. Isakodus.

Keegi poegadest pidi isa kõrvale astuma. Joonas ja Karl tegid taas kivi-paber-käärid trikki ning läks väga õigesti. Karl sobibki pigem linnas turgu ja startappe tõukama. Tema põhjalikumad Nopri-ajad on kase- ja vahtramahla kui tema südametoote perioodid. Talus aga ei saa Joonase sõnul pooleldi olla. Sama kehtib ekskursantide kohta – nemadki peavad võimalikult pikalt visitnopri-seisundis olema, et pärdik peas saaks vaikida.

Hollandlasest juustumeister Pascal Smitsi kõrval õppinud Joonas elab täna teadlikult endale ja juustule. Juust kui elusolend on erinevates arengustaadiumides ja vajab juustukojas pidevat segamist-keeramist-katsumist.

Infomürast teadlikult väljunud inimesega on sama. Noor-Niilo elab praegu keskendunult endale ja endaga. Olles ise olnud üks neist, kes ka süües telefoni käest ei pane ega koge, mida sööb, on ta veendumusele jõudnud, et nooremate põlvkondade pealiskaudsus-pihustatus ning eluline abitus on hirmuäratavad.

Vaikuses ja pühendumises on perepoeg avastanud, et iseendaga on tore. Veel enam, kui tõeliselt ja südamega vaadata, selgub – ka vanemad ja õed-vend on võrratud isiksused, keda austada ja armastada.

Laps number 4, juustumeistrist perepoeg, on väga omal nahal ja eriti põhjalikult kogenud: kes soovib pingevaba ja tegevusetut elu, ärgu Noprisse tulgu – kes siia kuulub, ärgu liialt kauaks ära mingu.

Juba poisikesena harjus Joonas isatalus pidevas stardiasendis olema: Joonas, ruttu – seda ja toda!

Ülikooli astumiseks eriala valides viskas ta viimsel hetkel, ise samal ajal meiereis asjatades kulli ja kirja, kas informaatika või matemaatika – numbritega on noormehel kenasti – ja trehvas info.

Selle napi stuudiumi ajal nägi ta, kui hämmastavalt innustunud tõelised informaatikud on – kui rahul oma kastis ja arvutikastis… Ja tuli ära.

Maaülikoolis ehitust tudeeris pisut pikemalt, mõnda aega täiendas end Portugalis – ja veendus, et tegelik elu ja töötades õppimine toimub ikkagi maal. Isakodus.

Keegi poegadest pidi isa kõrvale astuma. Joonas ja Karl tegid taas kivi-paber-käärid trikki ning läks väga õigesti. Karl sobibki pigem linnas turgu ja startappe tõukama. Tema põhjalikumad Nopri-ajad on kase- ja vahtramahla kui tema südametoote perioodid. Talus aga ei saa Joonase sõnul pooleldi olla. Sama kehtib ekskursantide kohta – nemadki peavad võimalikult pikalt visitnopri-seisundis olema, et pärdik peas saaks vaikida.

Hollandlasest juustumeister Pascal Smitsi kõrval õppinud Joonas elab täna teadlikult endale ja juustule. Juust kui elusolend on erinevates arengustaadiumides ja vajab juustukojas pidevat segamist-keeramist-katsumist.

Infomürast teadlikult väljunud inimesega on sama. Noor-Niilo elab praegu keskendunult endale ja endaga. Olles ise olnud üks neist, kes ka süües telefoni käest ei pane ega koge, mida sööb, on ta veendumusele jõudnud, et nooremate põlvkondade pealiskaudsus-pihustatus ning eluline abitus on hirmuäratavad.

Vaikuses ja pühendumises on perepoeg avastanud, et iseendaga on tore. Veel enam, kui tõeliselt ja südamega vaadata, selgub – ka vanemad ja õed-vend on võrratud isiksused, keda austada ja armastada.

Lisette

Lisette elab oma muinasjutus.

Niilode pere pesamuna on heatujuline elujõu kehastus, kes rakendab kõrgharitud agronoomi oskusi siin-ja-seal-ja-igalpool,  nagu ta ise väljendub.

Jälgib heatahtliku haldjapiiga pilguga, mida tema suurt ja erilist kodutalu külastav president teeb, kuidas minister tema isa kõrval linti lõikab ja lubadusi jagab… Ja tema elab oma unistust.

Peretütar on vastavalt tõsiasjale, et sarnane tõmbab sarnast, koju oma elukaaslaseks toonud sama ala mehe. Ja näeb oma lähitulevikku kodutalu suure tervikpildi täiendamises sellega, mida-keda temakene tõeliselt tahab.

Valgeid veiseid. Šarolee tõugu lehmad saavad peagi rõõmustama nende silma, kes soovivad näha maastikku loomadega.

Veel enam – pere noorima tütre suurtesse visionäärisilmadesse on joonistatud mõned alpakad ja natuke jänkusid-ponisid. Vanasse talli on sündimas väike loomaaed. Mõistagi selleks, et külastajatel oleks põhjust pikemalt jääda ja silmsidemes teiste elus olenditega õnnelikuks saada.

Aga veel enam sellepärast, et tema ise tahab.

Uuemal ajal on reeglid siin ilmas lihtsad: tee, mida tõeliselt tahad – mida ei taha, seda ei tohi!

Keegi jagab kusagil eelarvet ja lubadusi?

Väga tubli – aga Lisette elab siin ja praegu, tõeliselt ja päriselt. Usaldab oma juuri ja usub oma pere tulevikku. Nii lihtne ongi.

 

VAATA KA

Nopri Talumeierei

Nopri piimatooted on valmistatud võimalikult väheste komponentidega. Maitsed on lihtsad, ehtsad ja kodused.

Taimerasva, säilitusaineid ja muud puhta toidu sisse sobimatut Nopri toodetest ei leia.

Nopri piimatooted valmivad otse piimafarmi kõrval asuvas talumeiereis.

Need on tehtud keskkonnasõbralikult toodetud piimast, kohalike elanike usinate kätega ja kaasaegsetes tingimustes.