Talutoit on parim!

Talutoit on parim!

Noorus on hukas! On seda kogu inimkonna eluloo olnud – ja jääbki nii.

Praeguse uue põlvkonna kohta arvame, et nad elavad ainult nutiseadmetes-kaubanduskeskustes – arvavad, et piim ja leib kasvavad poes ega tea, kelleks tahavad saada. Kui me ise koos oma laste ja lapselastega ei tegutse, Eestit ja ilma ei avasta, jäämegi eelarvamustesse kinni. Koos lastega seigeldes – ja mõnikord kasvõi avali südamega nendega koos telekat vaadates – saame rõõmustaval kombel teada, mingid asjad on põlvkondadel sarnased. Just need kõige põhilisemad-olulisemad asjad näiteks. Meie Nopri talu on põlvest põlve ühiselt tegutsedes mitte-hukas noorust loonud!

Piisab vahelduseks olla midagi enamat kui pangakaardi ja telefonikontrolli lapsevanem – ja me avastame, et meil on oma lastega sarnane nostalgia. Toidupoes Nopri talumeierei klassikalist piimapudelit käes hoides ütlesid meie teismelised: „See on nii… päris!“

Päris jah. Kusjuures annab üksiti teadmise, et kultuuriloost kinnistunud ilusate mälestuste tagasitoomist ei takista miski. Kõik parim on alles ja ees. Isegi Eestis. Siin eriti.

Piisab koos noorsooga hetkeks mõttega mõnd Inglise teleseriaali vaadata – niimoodi analüütiliselt detaile jälgida, et teler pole üksnes plinkiv lamp, mida roidunult põrnitseda…. Ja seal need meie Nopri-omade saadetavad piimapudelid ongi!

Olnud aegadel vedasid piimamehed iga päev värske piima pudelitega linna – koduuste taha pandud tühjad vahetati vastsete vastu – ja maailm toimus tuntavalt. Praegu toimib traditsioonilise piimapuki asemel feissbukk – ent keegi vaevub ikkagi linnadesse ehtsat talupiima tooma. Nii ehedana kui väärindatuna.

Just see väärindamine – vanamoodsas keeles öeldes juustuks-kohupiimaks-jogurtiks töötlemine – oli põhjus, miks möödunud sajandi lõpus teleseriaali „Õnne 13“ stsenarist Murutar koos Tõnis Kase ja Hannes Kaljujärvega talumeierei ekraanile tõi. On seal edukalt tänini. Eeskujuks aga oligi just Nopri talumeierei.

Mis puutub Misso-taguse suurpere ikka-veel-vaevumisse, siis seda analüüsis Murutari insenertehniliselt skeptiline-analüütiline mees Altveski Robi nii täpselt, et tasub tsiteerida: „Niilo on rahva- ja missioonimees, mitte suure raha mees. Kui inimesel on suur raha – või vähemasti kirg raha kui niisuguse vastu – siis tegeleb ta hoopis muude asjadega. Aga see persoon oskab oma vaistu ja idealismi abiga luua kuhugi pärapõrgusse sellise maailma, mida minnakse massiliselt uudistama. Ühest küljest saavad ekskursandid ahhaa-elamuse – ongi lambad-kitsed-lehmad maastikul! Teisalt on Niilol ilmselgelt mitmetele järeltulevatele põlvedele pärandada midagi palju enamat kui saanuks kohe ja kõrge kaarega tekitada. Raskelt tulnu on teatavasti see, mis jääb.“

Niilode kuningriigis külas käies meenus Austria-kogemus. Imetlesime Alpi aasade vahelistes farmides toimuvat. Lihaveised elasid maaliliste majakeste vahel vabalt – ja pirakas südamlik pull seisis ustavalt kõrval, kui kaks lehma üheaegselt poegisid. Kohe kõrval oli umbes samasugune piimaveiste farm ja meierei, nagu Niilode oma – ning saatis kõikjale Doonau kallastele juustukerasid ja piimapudelid.

Täpselt samasugune emotsionaalne kergendus tekib Nopri meiereis, kus tooted valmivad ja pakenduvad suures osas käsitööna. Lehmad elavad sealsamas kõrval – aga sealsamas elab ka eeskuju vääriv kommuun. Inimestele pakutakse kodud – ja nad tulevad-jäävadki ääremaale elama.

Idüllilise tervikpildi jätkusuutlikkust kinnitab-täiendab pilk poodi, mis on ausalt ja avalikult peremehe kontoriga kõrvuti. Vorstid-põlluviljad ja käsitöö – ja arveraamatuga Niilo ise seal juures oma maailma loomas. Nagu TV-seriaal – ainult et veel parem, sest see on päris. Ja see on Eestis.

Mida karismaatiline peremees oma kuningriiki sagedasti külastavatele ekskursantidele ka lahkesti ja vaimukalt näitab. Uudistajad tulevad lisaks Eesti rahvale ja koolilastele ka Lätist-Venemaalt ja kaugemast Euroopast.

Ja taevas tänatud, et tulevad – Niilode iga pereliige on raamatut väärt. Hõim tervikuna tõestab, et kõigi eelarvamuste kiuste on võimalik ääremaast midagi Maarjamaa Islandi laadselt elujõulist luua – seega noorte lahkumine linnade kaudu võõrsile peatada.

Lapsed, kes on Misso taga ära käinud, ei arva enam, et piim ja leib kasvavad poes. Nad teavad Nopri potsikuid ja pudeleid toidukorvi tõstes, et nende taga on imeilus ja ehmatavalt elus Eestimaa.

Kati S.V. Murutar

2017-10-27T19:28:43+00:00

Nopri Talumeierei

Nopri piimatooted on valmistatud võimalikult väheste komponentidega. Maitsed on lihtsad, ehtsad ja kodused.

Taimerasva, säilitusaineid ja muud puhta toidu sisse sobimatut Nopri toodetest ei leia.

Nopri piimatooted valmivad otse piimafarmi kõrval asuvas talumeiereis.

Need on tehtud keskkonnasõbralikult toodetud piimast, kohalike elanike usinate kätega ja kaasaegsetes tingimustes.