vilve niilo

Oleme ausad

  • ka tugevaimad väsivad.

See võib juhtuda siis, kui oled kevadel 13 uut toodet turule toonud, läbi suve vastset lauta ehitanud, sügisel – nagu ikka – iga päev oma kollektiivi toitnud ja lisaks kümnete ja kümnete kaupa külalisi ja ekskursante, kaitseliitlasi ja pidulisi võõrustanud.

Nii, nagu kõik naised, teab ka Vilve, mis on naiste tööde põhiline fenomen, paradoks ja kõik need teised võõrsõnad. Hunnikut ei jää järele, kui tehtud on. Ära süüakse, kasutatakse, tarbitakse. Ja muudkui otsast peale. Nii tootmise kui tarbimisega.

„Pean piinlikkusega tunnistama, et kui olen kogu päeva meiereis üles-alla jooksnud, siis enam õhtul perele süüa teha ei taha ega jaksa. Meil on meiereis köök üleval, tootmine all – ja nii ma päevade kaupa sinna lippan, kuhu minu töökäsi rohkem vajatakse. Köök ja tootmisliin vaheldumisi,“ kirjeldab Vilve. „Samas olen tänulik, et möödas on need ajad, mil kõik me, Eesti naised, õppisime ei millestki midagi tegema. Mäletate ju 90ndate alguse talongiaegu – ja neile eelnenud defitsiidiperioodi, mil keetsime hoidiseid, õmblesime-kudusime oma pered rõivile.

Oleme juba selles eas, et enam nullist alustada ei suudaks. Olnud aegade tulekahjud ja puudus on liiga meeles – küll aga oleme ära õppinud asjad, mille valdamist me lapsena ettegi poleks kujutanud.“

Vilve kinnitab, et polnud Kanepi tüdrukuna tuttav ühegi talutööga.

Vilve on nõudliku elu jooksul ära õppinud ja välja mõelnud kõik tööd, mis vähegi võimalik omandada.

„Arva ära, mis toimub pahasti poeginud lehmaga? Kas ma viin ta tapamajja lisa stressi ja paanikat kogema? Ei, ma aitan teda. Noaga. See kõlas kunagi varem ka minu jaoks kohutavalt – enam mitte. See on Elu,“ teab 5 lapse ema.

Elu edasi andmine tähendab iga päev juurde õpitavaid oskusi, ootamist ja kannatamist, toetamist ja väestamist, kui mehed sihte seavad ja plaane peavad.

Elu edasi andmine tähendab siirast rõõmu selle üle, et lapsed ja lapselapsed nädalavahetuseti tulevad. Käsuta ja sundimata. Sisetundest – ema ja isa loodud kodu on Kodus.

“Mulle annab kõige rohkem jõudu ekskursantide imetlus ja tunnustus. Ekskursioonid kinnitavad, et me teeme õiget asja. Muidugi võib öelda – kiida lolli, loll rabab end surnuks – aga tegelikult tegutsen mina praegu väga suures osas just nende inimeste jõul, kes meil külas käivad, imestavad ja imetlevad. Aitäh!”