Kaugelt paistab paremini

Perepoeg Karl Niilo on Nopri Talumeiereisse sisse kasvanud – ja sealt välja kasvanud.

„Ma olen siia sisse kasvanud. See tähendab, et olen algusest otsani 24/7 kõige juures osalenud. Nii iseenda algusest, nii kaua kui mäletan – kui tootmisprotsessi mõttes nüüd, mil olen juba üsna suur poiss.“

Talu kui tervikmaailma alguse ja otsa vahele mahub vili ja hein, lehmad-vasikad ja naabertalude kitsed, kellelt tuleb toore, piima töötlemine laudast meierei kõigi tootmisliinide ja pakendamiseni, transport ja turg ning majapidamised, mis on korrastatud tööliste perede kodude kommuuniks.

„Meie ema Vilve tõi selle aastaga veel 13 uut nimetust letile – nüüd on meie nimistus ligi 50 toodet – ja ma pean noore, vanematest vähem idealistliku realistina, tõdema: portfell on pehmelt öeldes täis – et mitte öelda lõhki.

Kuna ma elan Tartus, näen ühtaegu nii eemalt kui seest, et asjad kasvavad üle pea nii siis, kui tehakse romantiliselt palju käsitsitööd kui siis, kui ennast killustatakse. Mida suurem majapidamine, seda olulisem, et peremees ei teeks ise neid argitöid, mida saab kutsututele-seatutele delegeerida.

Praegu on meil 3 vaba töökohta, et viia tootmine kaasaegsemale, tööstuslikumale tasemele – ent uusi kogukonna maju küll juurde elustada ei jõua, töötajad peavad lahkesti oma kodudest tööle tulema.

Isa on löönud käed juustumeister Pascal Smitsiga – see tähendab, et Nopri võtab keskendunud kursi juustude tootmisele. Koos uue lauda ehitamisega kahekordistame lehmade hulka – ent mitte sortimenti.

Põhjus, miks nii meie kui teised suuremad piimatootjad ei saada turule lihtsalt piima, on teadagi piimahindades. Kohupiima-jogurti-juustuna poodidesse saadetava toote hinnas sisaldub ka töötlemine, käsitöine pakendamine, pakendid ise, transport…

Ja siis küsib linnainimene: miks nii kallis!?

Sama küsib linnasaks muide ka meie kasemahla-limonaadide kohta.

Olen juba mõnda aega meie suurel pildil pidanud kasemahla ja sellest saadavat. Traditsioonilist kääritatud sima mitte – sellesse laagerduvad promillid eeldaksid eraldi litsentsi.

Kasemahla limonaadiks saamine tähendab lisaks kogumisele-töötlemisele ka villimist-pakendeid-transporti – mis kõik näitab end hinnas.

Villimisliini võiks muidugi endale ka osta – ainult miljoni maksabki 😀

Keerutab linnamees meie limonaadi pudelit poes-peos: häh, ma võin maal vanaema juures ise ka seda kasemahla puu seest lasta!

Ikka tõesti laseb ka või?

Nojaa… ee… lapsepõlves ükskord vanaisaga koos lasin…

Ja ta poetab ostukorvi ikkagi cocacola või keemiliselt maitsestatud ja vurtsu täis aetud suhkruvee, millega kindlapeale oma hambad ja magu tuksi keerata – peaasi, et soodsalt käes.

Eks meie siis viime oma kogutud kasemahla Saksamaale – nemad seal juba teavad, mis on hää ning kuidas ellu jääb.“

Valgustatud, postmodernistliku mõtlemisega eestlased teavad ka.

Poliitik-filmimees-talupidaja Artur Talvik peab oma talus Jumindal valgeid charolet’-lihaveiseid. Mitte sellepärast, et lihahimu na suur oleks. Sellepärast, et linna ja euroilmadest koju tulles silm puhkab karjal. Vasikate vastuvõtmise ime annab ühenduse Eluga ja rõõmu, mida ühelgi Toompeal ega Brüsselites ei jagata.

„Natukene suureliselt kõlab – aga loomapidamises peitub minu sisemine tasakaal,“ tunnistab Artur. „Lisaks tean nii enda kui teiste talunike puhul, et see, mis meie käest toidulaudadele tuleb, on mahe ja ehe.“

Pessimist uriseb – lisaks muule ja määle ja kõigele traditsiooniliselt hääle veetakse nüüd siis ka kasemahl väärindamata Saksamaale!? Optimist rõõmutab: aga inimesed ise ju jäävad siia! Ehk.

Sedasi me, nagu Oh ja Ah matkal, kulgemegi: ah, kuis matkast rõõmus meel- me ei eksinudki teelt“

„Usutavasti on nii meie suurele perele ja talule kui kogu tervikpildile sellest kasu, et Noprisse sisse kasvanuna olen tänaseks Noprist välja kasvanud – mis samas tähendab kahe-kolmekordset panustamist,“ lubab Karl noore mehe visa vitaalsusega vastu pidada.